Der Untergang

Täna sai siis üle pika aja ka kinos käidud. Vaatasin "Allakäiku" e siis "Der Untergang" originaalkeeles. Film räägib Hitleri viimastest päevadest: kuidas ja mida elasid läbi tema ja teda ümbritsevad inimesed. Hea film on. Soovitan. Aga kõlbab vaatamiseks ka televiisorist, ei pea ilmtingimata kinno minema.

Sõber Virge arvas, et "kindlasti on tegemist südandlõhestava kinematograafia teosega", kuid tegelikult polnud. Masendust film ei tekitanud. Oli kahju nendest inimestest, aga mitte sellepärast, et nende olukord ei olnud kiita, vaid sellepärast, et paljud nendest olid viimse hetkeni kindlad, et füüreril on mingi kindel plaan, mis päästab nad kõik. Isegi hetkedel, kui oli selgelt arusaadav, et Hitleril pole enam sidet reaalsusega, kartsid, austasid ning armastasid teda paljud inimesed.

Kuigi filmis on vähe naljakat, oli siiski momente, mis tundusid olevat tänapäeva olukorras musta huumorina. Näiteks Magda Goebbels'i sõnad "Et minu lapsed peaksid elama maailmas, mis pole natsionalistlik? Mitte iial!".

Oli ka võikaid momente (kuigi kogu filmi jooksul praktiselt ei näinud üldse verd): näiteks kui seesama Magda tappis kõik oma kuus last.

Üks huvitav ja üllatav moment veel: filmi lõpus näidati filmis esile kerkinud inimeste elulugusid. Suurem osa nendest, kes ise endalt elu ei võtnud, elasid 1990 aastateni või isegi kauem. Seda vaatamata umbes 10 aastale vene vangilaagris.

Eva Braun (Juliane Köhler), Adolf Hitler (Bruno Ganz) ja Albert Speer (Heino Ferch)


Corinna Harfouch Magda Goebbels'i rollis