esmaspäev, August 11, 2008

Gruusia, pea vastu!

Selle postituse eesmärk pole vaenu õhutamine või soov jõuda mingi tõeni. Pigem lihtsalt tahan saada paberile (ehk siis blogisse) paar mõtet ja sündmuste jada, siis ehk on aastaid hiljem lihtsam aru saada, mis toimus 2008. aasta suvel Gruusias.


Inimesena, kellel on ajakirjanduslik haridus, annan endale aru, et see, mida ma näen teleekraanilt ja loen lehtedest, blogidest ning portaalidest, võib olla kellegi propagandisliku töö tulemus. Kõrvutades ETV, BBC, Euronews, CNN, PBK ja RTR uudistesaateid, tundub, et tõde on kuskil keskel.


Millisena see kõik siis mulle näib seisuga 10. august 2008?


1. 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses käisime perega igal suvel Gruusias. Minu vanaema, onu ja veel lugematu hulk sugulasi elasid Suhumis. Oli nõuka aeg ja mingeid märke rahvuste vaenust Gruusias polnud siis näha.


2. 90-ndate alguses (vist 1992), peale liidu lagunemist, soovis iga rahvus saada oma iseseisva riigi. Reeglina kattus selle rahva elamispaik liidu vabariigi territooriumiga. Nii läks Eestis, Lätis, Leedus, Ukrainas ja paljudes teistes riikides. Kuid nii ei läinud Gruusias, aga ka näiteks Venemaal (Tšetšeenia). Päevapealt muutusid inimesed, keda varem tundsid oma sõprade ja naabritena, uue riigi kodanikeks, aga sinule polnud selles uues riigis enam kohta. Nii läks minu vanaema ja onuga, kes pidid Abhaasias tekkinud sõjaolukorra tõttu põgenema Eestisse, kaasas vaid dokumendid ja mõned riided. Suhumisse jäi maja kesklinnas, auto ja kõik asjad. Paljusid grusiine tapeti ja ajati ära oma kodudest. Valik polnud eriti suur: kas põgeneda või kaotada oma elu. Onu jutust sain aru, et juba siis mängis Venemaa kaasa sellele protsessile.


3. Järgnevad 16 aastat on Lõuna-Osseetia ja Abhaasia olnud justkui iseseisvad riigid. Nii on nad ennast esitlenud. Ükski riik maailmas pole neid sellisena tunnistanud. Kaasa arvatud Venemaa, kes siiski on reaalselt toetanud kahe separatistliku regiooni iseseisvusmise kava ja kõvasti soodustanud Vene kodakondsuse andmist nende regioonide inimestele. Mis reaalselt tähendab seda, et tulevikus nähakse neid Venemaa koosseisus. Mõned kuud tagasi PBK pealt näidatud talk-show tõestas seda mõtet: nii Lõuna-Osseetia kui ka Abhaasia presidendid olid selle poolt, et need riigid võiksid kuuluda Venemaa koosseisu, kui Venemaa toetab neid eraldumises Gruusiast.


4. Kuigi Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kuuluvad ametlikult Gruusia koosseisu, on selge, et kui 16 aastat pole suudetud olukorda lahendada, siis ka edaspidi see ei lahene iseenesest. Gruusial, nagu ma aru saan, oligi vaid kaks võimalust: kas allutada separatistid jõuga või loobuda nendest regioonidest. Teine variant tundus vist grusiinidele vastuvõetamatuna. Ega meile ka ei meeldiks kui ühel ilusal päeval Narva kuulutaks iseseisvuse või avaldaks soovi kuuluda Venemaa koosseisu. Ilma sõjata, ma arvan, me oma territooriumist ei loobuks. Samas näited ajaloost ja ka tänapäevast tõestavad, et kui mingi rahvus ikka raskelt soovib iseseisvust, siis on raske selle vastu sõdida. Võrdlusi võib tuua iirlaste või näiteks baskidega.


5. Mis juhtus 07. augusit õhtul? Miks Gruusia saatis oma väed Lõuna-Osseetiasse? Sellele eelnesid tulevahetused Lõuna-Osseetia ja Gruusia piiril. Kes keda enne tulistas ja kes keda provotseeris, jääbki vist teadmata. Igatahes tulemus oli see, et grusiinidel viskas üle ja nad otsustasid lüüa korra majja. Kas nad eeldasid sellist Venemaa reaktsiooni? Või äkki see oligi Gruusia provokatsioon, et hiljem saaks öelda "Näete, Venemaa on nii paha ja meie oleme head". Või äkki hoopis selleks, et viia mõtted viletsast majandusseisust eemale ning tekitada uus ühine vaenlane? Siis pole ju opositsioonil ka võimalust võistelda valitsusega. Eks kõik need stsenaariumid on võimalikud ja ehk tõeline olukord sisaldab veidike igast teooriast, kuid mulle tundub, et Gruusia ikka ei oskanud ennustada sellist käiku Venemaalt. Grusiinid on äkiline rahvus. Mäletan lapsepõlvest, et reisides Gruusias oli meil alati kindalaekas ka nuga, mille järele mu isa mõnikord käe ulatas, kui vaidlemine liiklusreeglite üle mõne kaasliiklejaga liiga äkiliseks kippus minema. See äkilisus seletab ehk seda, miks Sakašvili muutis oma meelt ja otsustas võtta võim Lõuna-Osseetias enda kätte.


6. Venemaa reageeris Gruusia otsusele väga teravalt. Kahe päevaga suudeti grusiinid piirkonnast välja visata. Kuid sellega ei piirduta. Tundub, et Venemaa otsustas kasutada ära antud olukorda ja näidata Gruusiale koht kätte. Gruusia territooriumil pommitamine pole kindlasti seaduslik, kuid Venemaal pole karta midagi. EU ja teised riigid/organisatsioonid on hambutud ning kogu see määgimine teemal "Me nõuame Venemaalt sõjalise tegevuse lõpetamist" ei vii mitte kuhugi. Ühest küljest Euroopa on liiga naiivne ja siiamaani ei mõista Venemaa praeguse võimu tõelisi ambitsioone ja teiseks on Euroopa ja paljud teised riigid ühel või teisel viisil sõltuvuses Venemaast. Olgu siis põhjuseks nafta, gaas või ühise seisukoha saavutamine Iraani suhtes.


7. Peab olema realist ja tunnistama, et suurriigid saavad endale lubada seda, mida nad tahavad. Katteks võib olla näiteks demokraatia eksport. Kuid see, mida ütles välja Medvedev - "Meie teeme kõik selleks, et kaitsta oma kodanike elu ja au. Isegi kui nad on teise riigi territooriumil." - on väga ohtlik tendents ja paneb mõtlema :(


8. Mis saab Gruusiast ja kuidas olukord laheneb? Kas Venemaa kompab edasi oma jultumuse piire ja ründab edasi Gruusiat? Kas Gruusia on nüüd lõplikult ilma Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast? Kas need sündmused annavad just tõuke Gruusia liitumiseks NATO-ga, mis tulevikus peaks kindlustama Gruusia positsioone? Ei tea, väga ettearvamatus maailmas elame. Kuid igatahes me toetame Sind, väike ja uhke Gruusia. Pea vastu!

Sildid: ,