teisipäev, Märts 31, 2009

4 kildu

1. Louis CK uurib kiriku kohta - tõesti 5+ huumor. Tasub chekata ka tema YouTube kanalit. Äärmiselt mõnus ja poliitiliselt mittekorrektne huumor, just as I like it.


2009-03-31_01.jpg


2. Onion News hämmastab mind iga kord, kui vaatan nende pilauudiseid. Uskumatu, kui heal tasemel on need tehtud. Minu meelest enamus Eesti kanalite tõelisi uudiseid pole nii hästi tehtud. Vaadake kasvõi Apple'i uut läpakat või süütu neegri lugu.


3. Tõeliselt aus spämmer.


4. Kas keegi mäletab "Politseiakadeemia" kadett Jones'i (muide see lõik on kuradi hea kuna ma ei salli inimesi, kelle meelest televisioon on justkui mingi teisejärguline meelelahutus ja üritavad sellest distantseerusa - "I would't know, I don't watch television. - I personally don't own television"...kuradi hea). Michael Winslow, kes mängis seda karakterit, teadis kõike beat-boxist juba siis, kui keegi veel ei teadnud, mis see beat-box on. Väike näide Winslow andest, mis ei tea piire: alates sissejuhatuseks Jimi Hendrixist kuni seina taga toimuvast reivipeost (uuujeee...YouTube laseb nüüd linkida video konkreetsele hetkele).

Sildid: ,

laupäev, Märts 21, 2009

Vot see on loomingulisus

See lugu on juba peaaegu pool aastat vana, aga ehk mõni mu blogi lugeja pole sellest kuulnud. Naine kirjutas politseisse avalduse luulevormis ja ka vastuse sai luuletuse kujul. Geniaalne käik vanemkonstaablilt!

Sildid: , ,

Maailmavallutaja ja karvane putukas

Kuidas kaljukitsed õpivad ronimist? Nii:


2009-03-21_01.jpg


Ja veidi veel imesid loomamaailmast. Saage tuttavaks, maailma kõige nummim putukas, Megalopyge opercularis.


2009-03-21_02.jpg

Sildid: ,

kolmapäev, Märts 18, 2009

Loodan, et trahvi

Mu postkasti jõudis järjekordne spämm, mis on tõlgitud Google Translate'i abil. Juba sissejuhatus oli tappev:


Kallis Sõber


Kuidas sul täna? Loodan, et trahvi


See oli algselt vist "How are you today? I hope fine." :)

Sildid:

Investeerimistarkus

Sõber saatis:


Kui sul oli kaks aastat tagasi vaba 38 000 krooni ja sa otsutasid need mõistlikult Arco aktsiatesse investeerida, siis täna on sul 1400 krooni. Kui aga tegutsesid nagu mina ja ostsid kogu raha eest õlut saaksid täna tühjade pudelite eest 2600 krooni.

Sildid: , ,

laupäev, Märts 14, 2009

Masu ajal veidi nalja

Kriis võib ju olla, aga huumorimeel peab säilima. Veidi nalju:


1. Väga naljakas on näiteks Medvedevi arvuti töölaua taustapilt.


2. Sarja "Lost" fännidele what, what, what, what?


3. Mõnus paroodia teleturu reklaamile, Handsome Coke Sniper.


4. Nikita Litvinkov räägib, mida pakuti lõunasöögiks. Siin on iga lause selline, et tekitab mul naerukrampe.


2009-03-14_03.jpg

Sildid: ,

Värsket muusikat jutjuubist

Jutjuubi vahendusel olen komistanud nende palade otsa:


1. Barbatuques Brasiiliast arendab oma stiili, mida nad nimetavad body percussion'iks - segu vokaalist ja tantsust.


2. Ma pole suur jazzi fänn, aga "Iiro Rantala New Trio - Shit Catapult" mulle meeldib.


3. Aleksei Arhipovski pigistab balalaikast viimase välja. Balalaikal on muide vaid kolm keelt...uskumatu.


4. Tõstame nüüd kõik käed, kellele meeldib Yann Tierseni muusika, selline nagu kõlas "Amelies". Teile peaks siis meeldima ka Detektivbyrån.


5. Aga tegelikult pole üldse mingeid muusikariiste vaja. Piisab porgandist. Vienna Vegetable Orchestra vajab küll rohkem köögivilju, vaadake ise.


2009-03-14_02.jpg

Sildid: ,

Reklaamipaus

1. Kas teile lapsepõlves õpetati, et kollast lund ei tohi limpsida?


2. Oska võita!


3. Ja lõppu jällegi 1 tõeline pärl - Effortless ja Making of Effortless.

Sildid: ,

Osavad käed ja muud kehaosad

1. Speed stacking on topside kiirladumine - populaarne mäng Ameerika noorte seas. Kui sul on ka sõber osavate kätega, siis võib proovida teha sünkroonladumist. Paksuke tegi veel paar viga, aga üldiselt paneb poiste osavus kadestama.


2009-03-14_01.jpg


2. Klaaskuuliga žongleerimine on samuti kadestamist väärt, aga samas ka meditatiivne tegevus.


3. Viimane video on tõeline pärl - toimuv ei pane küll kadestama, kuid karp vajub lahti küll. Enne kui vaatama hakate, väike kontrollküsimus - mitu rida telliskive saaksite kätel tassida? Aga pea peal?

Sildid: ,

laupäev, Märts 07, 2009

India

Ühel oktoobrikuu päeval saadab sõber Fedja mulle MSN'is "Hullude päevade" reklaami - Finnair müüb lennupileteid erinevatesse maailmanurkadesse väga odavalt. Silma jäävad kohe Peking, New York, Tokyo, Mumbai. Teada on, et kui tahame tõesti mõnda neist sihtkohtadest külastada, siis tuleb otsustada kiiresti, kuna juba järgmisel päeval peab minema järjekorda seisma. Arutleme Oliviaga ja otsustame, et veebruaris-märtsis (nende kuudeni kehtivad piletid) oleks mõtekam sõita kuhugi soojemale maale ja kuna minu ammuaegne unistus on olnud India külastus, siis selle kasuks ka otsustame. Fedja arvab, et ka tema võiks kaasa tulla. Ööpäev hiljem on meil piletid ostetud ja mõnus naeratus ei taha minu näolt maha tulla. India...saate aru...Bollywood and all that shit...uskumatu, ma sõidangi Indiasse :) Piletid maksid muide 6500 eeku per kärss. Edasi-tagasi, Tallinn-Mumbai-Tallinn, ümberistumisega Helsinkis.


Reisipikkuseks valime 12 päeva, väljasõit 1. veebruaril. Veebruar on just paras aega käia Eestist korra ära kuhugi, kus on soojem ja vähem lörtsi, jääd ja lund. Siis ei kao eluisu ära. Suudad vedada välja kevadeni ja pool aastat külma ilma ja pimedaid päevi ei tundugi enam nii kohutav. Enne reisi peame tegema veel vaid mõned ettevalmistused. Kuu aega enne reisi käime reisimeditsiinikabinetis, kus saame vaktsineeritud kollatõve (e Hepatiit B) ja kõhutüüfuse vastu. Saame ka malaariatablettide retseptid, kuid need jäävadki meil välja ostmata. Põhiliseks põhjuseks rasked kõrvalnähud, mis kaasnevad nende tabladega. Teiseks pidime ära otsustama, kuhu me liigume Indias kohapeal. Kuna 12 päeva pole eriti pikk aeg, siis otsustame veeta mõned päevad Mumbais ja ülejäänud aja rännata mööda Goa osariiki. Kui marsruut on paigas, saame ära broneerida ka rongi- ja lennukipiletid reisimiseks kohapeal. Otsustame sõita rongiga Mumbaist Goasse ja sealt pärast lennukiga tagasi. Lennupiletite broneerimine on imelihtne, rongipiletitega aga ei lähe kõik nii sujuvalt. Esiteks on riikliku raudtee veebileht väga aeglane ja teiseks ühe korra oskab ta raha võtta, aga pileteid vastu ei anna :) Raha siiski kantakse arvele tagasi ja peale mitmekordseid katsetusi saame piletid broneeritud. Indiasse reisimiseks on vajalik ka viisa, mille saab vormistada Helsinkis. Ühe inimese kohta maksab see 50 euri ning passid ja viisad saab toimetada edasi-tagasi mõne tuttava abil või postiga saates (saatkond saadab ilusasti postiga ka tagasi, kui vastav raha on lisatud).


Olgu kohe öeldud, et nagu sissekandes meie reisist Rooma, on ka siin kõik kirjapandu väga subjektiivne. 12 päeva jooksul pole tegelikult võimalik Indiast aru saada, eriti kui enamuse reisist veedame turistiderohkes Goas ja ülejäänud aja riigi suurimas linnas.


Niisiis jõuab kätte 1. veebruar ja sõidame Oliviaga Tallinna poole. Kraadiklaas näitab 15 miinukraadi ja on väga hea teada, et pool päeva hiljem oleme Indias, kus nii umbes 40-50 kraadi soojem. Pooletunnine sõit Helsinkisse ja seal tunnijagu ootamist möödub kiiresti. Seitsmetunnine lend Mumbaisse aga juba mitte nii ladusalt. Minu ja Olivia jaoks on see pikim lennureis ja ka kõige kaugem koht, kus oleme käinud. Üldjoontes ei saa Finnairi lennuki kohta midagi väga halba öelda. Kaks söögikorda, piiramatus koguses (kui käia ja juurde küsida, mida me Fedjaga ka tegime) alkot ning meeldivad teenindajad. Kuid seitse tundi on ikka liiga pikk aeg ja kui ise ei oska seda kuidagi sisustada, siis võiks lennukompanii selles aidata. Vahekäikudes asetsevatest ekraanidest pole mingit kasu. Mingi jura film ja kohutava kvaliteediga heli kõrvaklappidest - see ei tee elu lihtsamaks. Ainuke asi, mis teeb meele rõõmsamaks on aeg-ajalt (kahe nõmeda filmi vahel) ekraanile ilmuv info selle kohta, kaugel parajasti oleme ja kaua meil veel lennata on. Lennusaatjad jagavad kõikidele reisijatele kohe lennu alguses ka mingid lipikud, mis tuleb ära täita - info kohalikule migratsiooniametile. Etteruttavalt võib öelda, et minu meelest tolliametnik eriti ei hoolinud sellest, mida ma piinliku täpsusega olin sinna lipikule 10 minutit kribanud, 1-sekundiline pilk ja tempel peale.


7 tundi ja 10 minutit hiljem maandume Mumbais. Oleme lennanud terve öö ja on hea meel pääseda lennukist. Muide mulle tundub, et Helsinki-Mumbai (ja ka tagasi) reisil on üsna lihtne teha selgeks, kus istusid hindud ja kus eurooplased. Need kohad, kus istmete vahel on põrandal kõik kohad mingit sodi täis...nooh, nagu mingi hamstripesa...vot need ongi hindude kohad. Lennukist väljudes tunnen mõnuga soojust. Lennujaama sisenedes aga haarab mind veits paanika. On varajane hommikutund ja mind ümbritsevad kümned ja sajad tundmatud inimesed. Ei, tundmatud pole see sõna. Nad on võõrad. Võõras nahavärv, võõrad riided, võõrad kombed, võõras käitumine. Tunnen ennast pehmelt öeldes imelikult. Hetkeks mõtlen, et nahhui ma ronisin siia Indiasse. Õnneks see tunne möödub sama kiirelt, kui liigub meie järjekord. Hetke pärast saame oma lipikutele templid peale, veel mõne hetke pärast on ka kotid käes ja juba me liigume väljapääsu poole. Kohe lennujaamas vahetame osa rahast (üks kroon on umbes neli India ruupiat) ja võtame pre-paid taxi. Ettemakstav takso on lihtne ja kiire viis saada transpordivahend: 100 krooniga saame lennujaamast oma hotelli juurde. Sõit võtab 40 minutit, kuna tänavad on kell 6 veel pooltühjad. Takso ise näeb selline välja, et kohe laguneb tükkideks :) Ja no vanust on tal vähemalt mingi 30 aastat. Aga enamus taksosid Mumbais on just sellised. Mingi kohalik auto, musta värvi ja kollase katusega, väga vana ja reeglina seest üsna räpane. Aga odav. Väga odav. Mumbais kesklinnas tiirutades meil üle 10-15 krooni kunagi ei läinud. Väljast on sellised:



2009-02-21_136.jpg


...ja seest selline:



2009-02-21_01.jpg


Taksod ja liiklus on tegelikult täiesti eraldi teema. Kohalikud taksomehed valdavalt ei tea, kus miski nende kodulinnas asub. Seega, kui ütled taksomehele hotelli nimetuse ja näed, et tal on kõhklev nägu, siis võid kohe loobuda. Isegi siis, kui taksojuht väidab, et teab kus hotell asub, läheb ikka nii, et mingi moment ta keerab tee äärde ja küsib jumala suvalise jorši käest, kuidas saab sinna hotelli. See mees loomulikult ka ei tea ja lõpptulemus on see, et sa üritad ise (kui juba oleb paar korda seal hotellis käinud ja umbes tead, kus see asub) juhile selgeks teha, kuidas sõita. Nõmedam olukord on see, kui sa ise ka ei tea, kuhu vaja sõita. Siis loksudki selles taksos ja loodad, et kuidagi ikka jõuame kohale. Liikluse märksõnaks on pidev signaali andmine. Pidev. Ja ma ei liialda. See on tüüpiline, kui näiteks on ummik ja ükski auto ei liigu, siis juht ikka annab signaali. No fakk, see tuututamine ei muuda ju midagi ja sellepärast ei liigu ükski auto kiiremini, aga ikkagi vaja tuututada. Allolev märk ajas mu kohe naerma. Mõttetumat märki pole ma Indias näinud:



2009-02-21_02.jpg


Paljude autode (enamasti veokite) peale on isegi kirjutatud "Blow Horn" e andke signaali. Tuleb tunnistada, et teatud olukordades (näiteks andes märku enda lähenemisest, kui hakkad sõitma mööda pimedas kurvis) on tuututamine ka kasulik, kuid mingi 90% juhtudest on see täiesti mittevajalik.



2009-02-21_03.jpg


Mumbai on hiiglaslik linn, kuid me praktiliselt ei näinud selles valgusfoore. Liiklus on tihe ja täiesti crazy. Ma kirjutasin hiljuti siin blogis, et Rooma liiklus on hull, aga no tõesti, Mumbaiga ei saa seda võrrelda. Rooma on võrreldes Mumbaiga nagu Võru võrreldes Tallinnaga. Omandasime ka ise oskuse minna üle tee seal, kus see pole üldsegi võimalik ja Eestis samasuguses olukorras ma küll ei hakkaks riskima oma eluga. Mumbais aga tundus see tavapärane.


6.40 oleme oma hotellis. Manama sai valitud põhiliselt sellepärast, et see asub raudteejaamast 5 minuti kaugusel ja järgmisel hommikul kell 6.55 väljuv rong soosis ööbimiskohta, mis on kiviviske kaugusel. Kahese toa hinnaks kujuneb umbes 500 krooni. Jõuame siis väsinuna ja magamata varahommikul Manamasse ja pärime, kas saaksime oma kotid jätta hoiule, kuna check-in ju alles kell 12.00 - vahepeal on plaanis veidi jalutada linnas ja süüa hommikust. Punapäine teenindaja teeb mulle selgeks, et pole vaja midagi hoiule jätta kuna umbes tunniga saaksime juba toad kätte. Suurepärane uudis. Viskame ennast fuajesse diivanitele maha, Fedja jääb kohe magama (see mees suudab igas olukorras silmapilkselt magama jääda), Olivia ka tukub, ainult mina passin punapead nagu mingi öökull. Järgmised kolm tundi mööduvad lõbusalt. Fedja jätkuvalt magab ja ärkab vahepeal ainult selleks, et küsida, kas saame juba sisse kolida. Olivia vahepeal tukub, siis üritab mulle toeks olla ja põrnitseb ka punapead. Vahepeal käib ta väljas ja näeb tänaval hiiglaslikku rotti ning seejäärel peaaegu sama suurt prussakat. Mina närviliselt vahin, kuidas kõik teised, kes on fuajees istunud, on saanud oma toad kätte ja vihates ning imetledes jälgin punapead - tema oskused vältida minu pilku kaks tundi järjest on hämmastavad. Sellist ignoreerimise taset ei suutnud saavutada isegi sovietiaegsed teenindajad. Braavo, punapea, braavo! Lõpuks tuleb juba uus teenindajate vahetus peale ja meie ikka passime. Käin mitmeid kordi asja uurimas ja lõpuks öeldakse meile, et aega läheb veelgi. Meie kannatus katkeb ja jätame kotid sinna ning läheme sööma hotelli restorani. Menüüs vaatavad vastu mingid tundmatud söökide nimetused. Küsin teenindajat "Mis asi on Tandori Chicken?". Vastuseks tuleb kelmikas "Tandori chicken is Tandori chicken". Selge. Küsimusi rohkem pole. Mina tellin mingi suvalise kana, Olivia ja Fedja ka. Reisi vältel ma ei suutnudki pähe õppida, mida täpselt roanimetused tähendasid, aga iga kord nagu võluväel sain mina kana rohelises kastmes ja Fedja sai kana pruunis kastmes. Just nii nagu meile meeldis. Muide hiljem sain teada, et Tandori chicken on grillkana. Väga hea muide.


Kõht täis ja tagasi fuajesse. Uskumatu, aga nüüd võimegi oma toad kätte saada. Enne vaja ainult meie passidest koopiad teha (oi, see on peale signaali andmist hindude teine lemmiktegevus...igas urkas tehti meie passidest koopiad) ja igasuguseid andmed kirja panna - näiteks kust tulete ja kuhu edasi liigute. Hetk hiljem siiski oleme oma tubades. Fedja oma on veits parem...õhk kuidagi puhtam ja pole nii palav. Fedja vihjab, et me oleme juba jõudnud oma toa täis pussutada, kuid tegelikult on õrn hais selle toa lahutamatu osa. Tuba üldiselt on täiesti ok ja see on esimene ja viimane hotellituba, kus on ka WC-paber. Igalpool mujal (kaasa arvatud ostukeskustes, lennujaamades, kõikides söögikohtades ja hotellides) pidi olema oma tualettpaber kui just ei soovinud käega tagumikku pühkida ja veega seda loputada - selleks on vastav topsik küll alati olemas. Sooja vett ei ole. Ka see on tavaline peaaegu igas hotellis. Ka seal, kus öeldakse, et soe vesi on täiesti olemas. Konditsioneer on olemas, kuid selle müra ja suht paindumatu seadistamine aitab meil otsustada tiiviku kasuks. Üritame veidi magada, kuid pidev tuututamine akna taga teeb selle võimatuks. Otsustame minna linna peale ja liikuda India Värava e Gate of India juurde, mis peaks olema suur kohalik vaatamisväärsus.


Teel sinna kohtame elukaid, kelle suguvendi näeme veel kogu reisi jooksul loendamatul arvul. Daamid ja härrad, lubage tutvustada, koerad ja lehmad:



2009-02-21_05.jpg



2009-02-21_04.jpg


Veel kohtame me väga palju mustust ja prügi. Kohalikel on väga omapärane suhtumine prügisse. Prügikastid praktiliselt puuduvad ja seega kõik, mida ei saa enam kasutada, visatakse tänavale - siit ka meie lennukaaslaste komme ehitada lennuki põrandale hamstripesasid. Ja oleks siis veel ainult tänavale - kui käisime meie reisi lõpus Elevandisaarel, siis võis jälgida, kuidas kohalikud - just kohalikud, mitte turistid - pildusid kilet ja purke paadist otse merre :( Ka prügi ja mustuse käitlemine on väga omapärane. Hindudel meeldib mustust edasi-tagasi veeretada. Et kui sinu hotelli või poe ette on kogunenud mingi prügi, siis pead osavalt selle edasi lükkama naaberäri ette. Tema omakorda veeretab selle edasi oma naabrile või siis tagasi sinu juurde. Samal päeval hiljem näeme kahte tüüpi, kes kükitades üritavad harjata tänavat. Harjad on käes, mitte varre otsas (kuigi auk varre jaoks täiesti olemas) ja üsna hõredate harjastega ja seega need kaks tegelinskit on üleni tolmused, nagu mingid kaks varblast, aga tänav on peale nende tegevust sama must kui enne. Aga vaatamata sellisele suhtumisele prügisse, kuidagi see ikkagi ära kaob, sest kui keegi prügi tõesti ei koristaks, siis linn, kus elab 16 miljonit inimest, mattuks prügisse paari kuuga.



2009-02-21_06.jpg


Linn pakub meile palju elamusi, aga ka meie ei jää linnarahva ees võlgu. Olivia otsustas panna jalga lühikesed püksid ja tema valged paljad põlved tekitavad kohalikes väga palju emotsioone :) Mõned naeratavad, mõned naeravad, mõned näitavad näpuga ja sosistavad, aga enamus lihtsalt vahib suu ammuli. Eriti muidugi kohalikud mehed, kelle jaoks on see päevasündmus. Kohalike riietusest rääkides, tundub, et mehed riietuvad rohkem moodsamalt ja naised jätkuvalt traditsioonilisemalt. Vanemad mehed eelistavad reeglina pükse ja triiksärki, nooremad kannavad paljud ka teksasid. Teksad on tegelikult kohalikus kliimas suht mõttetud, tunduvalt mugavamad on õhukeses riidest püksid, aga noored hindud tahavad väga läänestuda. Vanemad naised kannavad enamasti traditsioonilisi riideid, nooremad aga miksivad vana stiili ja lääne riideid. Näiteks pea on kaetud ja seljas on kleit, aga jalas on teksad. Ahjaa, millegipärast tuli meelde veel üks kohalike komme, mis pole küll riietusega seotud - hindud võivad täiesti häirimatult sügada avalikus kohas oma kotte ja riista. Selles võisime veenduda korduvalt ja korduvalt ning pika peale hakkas mulle endale ka see komme külge :) Eestis tuli kahjuks kiiresti ümber õppida .


Lõpuks jõuame siis India Väravani. Ei avalda eriti muljet :) Võibolla oleme lihtsalt juba väsinud.



2009-02-21_07.jpg


Edasi liigume Marine Drive'i juurde e kohalike lemmikpaik hängimiseks mere ääres. Siin jõuab Olivia teha oma esimesed kolm joonistust. Esimesel on tüüpiline hindude paarike. Mõlemad tagasihoidlikud, häbelikult hoiavad kätest kinni ja naudivad päikeseloojangut, mees kannab triiksärki ja viigipükse, naisel seljas traditsiooniline riietus:



2009-02-21_125.jpg


See pilt on mu lemmik India reisilt. Udus (või suitsus?) paistavad Mumbai pilvelõhkujad:



2009-02-21_126.jpg


Nii kaua, kui Olivia joonistab, lõbustame meie Fedjaga ennast kohalike inimeste vahtimisega. Avastasime, et hindu meestel on kombeks üksteist näppida ja käest kinni hoida ja see pole sugugi homoseksuaalsuse näitaja. Peagi jõuab meieni ka väike kerjus-tüdruk, keda üldsegi ei huvita raha või söök, vaid Olivia pastellid. Peagi on platsis ka emme, kes vastupidiselt tüdrukule pastellidest nii vaimustunud ei ole ja nõuab hoopis raha. Indiasse sõites ma eeldasin, et kerjuste hordid piiravad meie pidevalt. Mumbais elab umbes 7-8 miljonit inimest täielikus vaesuses, kuid kogu reisi vältel nägin ma vaid üksikutel kordadel kerjuseid. Mumbai on üldse väga kummaline ja kontrastide linn. Pool linna elanikkonnast ei oma tualetti ega pesemisvõimalusi, samas teenib see linn 1/3 kogu riigi papist ning selle sadamast käib läbi pool riigi ekspordist-impordist.



2009-02-21_11.jpg


Pimedaks läheb Indias järsku. Mõne minuti jooksul tehtud piltidest on näha kui järsku:



2009-02-21_08.jpg



2009-02-21_09.jpg



2009-02-21_10.jpg


Õhtul einestame restoranis ja isegi kõige suurema tahtmise puhul (3 praadi, mõned õlled ja Bacardi Breezerid) ei suuda me kolme peale kulutada üle 200 krooni. Söök on suurepärane ja teenindus viisakas ning aupaklik. Ainult kohalikud mehed ei saa leppida kuidagi sellega, et Olivia kaanib Breezerit ja seetõttu on sunnitud vahtima teda väga suure huviga :) Naiste teema on üldse kummaline Indias. Ühest küljest pole seal olukord selline nagu araabiamaades, moslemeid on Indias vaid veidi üle 10%, kuid naised on siiski madalamal kui mehed. Nagu sai juba öeldud, väljendub see näiteks riietuses. Oliviat muidugi hullult häiris see, et praktiliselt igal pool suheldi kõige enne minu ja Fedjaga ja siis, kui üldse, temaga :) See on tavaline, et lauda toodi kaks menüüd ja need ulatati meestele. Või kui toodigi kolm menüüd, siis viimase sai naine.


Kuna 9 päeva pärast pidime paariks päevaks Mumbaisse veel tagasi tulema, siis on plaan broneerida toad Manamas. Meie hämmastuseks pole aga hind enam sama, mis neti teel reserveerides. Kohapeal räägitakse 10% luxury tax'ist. Teenindaja ei taha kuidagi aru saada, et neti broneeringus küll polnud mingit luxury tax'i ja kui oligi, siis on hind ikkagi soodsam. Hiljem selgub, et nö luksuse maks on hotellides igati tavaline asi, kuid otsustame, et broneerime hiljem neti teel, kui nii on soodsam või otsime üldse mõne muu hotelli, kuna see polnud mingi supermajutus.


Järgmisel hommikul hakkame kuus läbi liikuma raudteejaama poole. Teel sinna otsustab Fedja kohendada veidi oma kotti ja tahab asetada selle mingi asjanduse peale, mis teel vedeleb. Hetk hiljem avastab ta üllatusega, et see on hoopis inimene, kes tänaval magab. Vaatame ringi ja tõepoolest, kõik need kottide ja karpide moodi asjad, mis kõnniteel lamavad, on hoopiski magavad inimesed. Mõni minut hiljem leiame oma rongi ja väga lihtne on leida ka oma vagunit, kuna meie nimed koos istmekohtadega on trükitud lehele, mis on kleebitud vagunile. Geniaalne!



2009-02-21_12.jpg


Valida on 3 klassi vahel. Kõige viletsamas klassis istud nagu elektrirongis ja seal puudub konditsioneer. Keskmine klass, mille ka meie valisime, on kupeedega, ainult uste asemel on kardinad. Ja meil on konditsioneer. Kõige kallimas klassis on vist veits puhtam ja soliidsem (netis nähtud fotode põhjal), kuid tundub, et keskmine klass ongi kõige parem variant. Ühe inimese pilet maksab 260 krooni. Läbime üle 700 kilomeetri ja sõidu peale kulub planeeritud 12 tunni asemel 15 tundi. Vaguni aknad on kleebitud üle kilega, läbi mille vaadates on kogu maailm lillakat värvi, aga vaguni sisse väljast üldse ei näe.



2009-02-21_13.jpg


Me liigume inimestest ja kohtadest kiiresti mööda ja Olivia jõuab järgneva 15 tunni jooksul teha vaid 1 kiire pildi:



2009-02-21_127.jpg


Meie kõrvale istuvad sakslastest paar, kes samuti reisivad Indias ning Mumbaist pärit B. B. Sharma, kes sõidab Goasse juhtima haigla ehitust. Initsiaalid B. B. tähendavad keerulisemat ja pikemat nime, aga Bibi pakub ise välja, et võime kutsuda teda just initsiaalide järgi, mis meile igati sobib :)



2009-02-21_14.jpg


Mumbaist välja sõites on just selline aeg, millal inimesed hakkavad üles ärkama ja esimese asjana loomulikult on vaja teha tualeti- ja pesemisprotseduure. Aasta varem Indias käinud Mara ja Nestori sõnul tehakse Indias neid asju kohe raudtee ääres. Ja nii see ongi. Rongist vaid mõne meetri kaugusel kükitavad hindud, paljad tagumikud meie poole ja teevad oma asja :) Ja mitte mõni üksik, vaid ikka kümnete kaupa. Uskumatu vaatepilt :)


Restoranvagunit India rongis pole. Selle asemel on kaks toitlustusviisi. Esiteks rongi poolt pakutav hommiku- ja lõunasöök. Algul tuleb teenindaja, paneb kirja reisijate valikud ning mõne aja pärast jõuavad meieni ka soojad potid söögiga. Teine variant on pidevalt edasi-tagasi askeldavad joogi- ja söögimüüjad. Iga paarikümne minuti tagant kuuled "Coffee-coffee-coffee!", "Chai-chai-chai!" või mõne kohaliku piruka nimetust, kutsud mehe lähemale ja saadki mõne väga maitsva (reeglina) snäki. Oliviale hakkab meeldima ka kohalik kohv, hinnaks 1.25 krooni topsi eest. Muide õhtul on väga kurb vaadata, kuidas samad mehed on päeva jooksul oma hääle täiesti ära karjunud ja hüüavad kähisedes ja sosistades. Rong teeb peatusi iga 20-30 minuti järel ja mõned neist venivad üsna pikaks, kuna meie "ekspress" laseb mööda teisi ronge :) Sellest tingitud ka kolmetunnine hilinemine. Peatused on siiski lahedad. Kuigi rongisõit meile kõigile kolmele väga meeldib, on mõnus aeg-ajalt jalgu sirutada ja päikesevalgust näha.











Nendes peatustes on võimalik tutvuda ka kohaliku eluga. Näiteks seni vaid telekast nähtud pea peal asjade kandmine:



2009-02-21_18.jpg











Vaade aknast on väga ilus ja erinev Eesti omast :)



2009-02-21_16.jpg


Oliviat lummavad enim fuksiaroosat värvi õitega põõsad, mis kasvavad raudtee ääres. Bibi selgitab, et need on kunstlikult sinna istutatud.



2009-02-21_15.jpg



2009-02-21_17.jpg


Mõnes peatuses harrastab Fedja Forrest Gump'i lemmiktegeust. Run, Forrest, run:











Huvitavaks kujunevad ka jutuajamised Bibiga. Nii saame teada, et kastisüsteem pole Indias enam mingi teema. Võibolla külades (ja tegelt enamus India inimesi elab veel maapiirkondades), kuid mitte Mumbai-taolises linnas. Bibile valmistavad palju nalja ka küsimused kohalike kommete kohta. Jah, tõepoolest, Olivia valik käia Mumbais lühikeste pükstega võib tunduda kohalikele imelik ja naljakas. Pudelist joomine nii, et huuled ei puuduta pudelikaela, on kohalikejaoks tavaline. Nii ei saa pudelilt mikroobe. Küll aga ei osanud Bibi kuidagi seletada, miks mõned kohalikud liigutavad rääkides mobiiltelefoni kõrva ja suu vahel. Ka tema meelest on see väga naljakas ja imelik :) Suhtleme Bibiga inglise keeles. Endise Briti kolooniana räägib India elanikkond inglise keelt väga hästi, kuid väga omapärase aktsendiga, nii et kohati on ikka väga raske aru saada, mida hindud räägivad. Eestlasena ma saan iga kell paremini aru, mida räägib inglise keeles venelane või sakslane, kui hindu. Indias on kokku 23 ametlikku keelt (ja veel tuhande jagu või nii dialekte), mida räägitakse erinevates osariikides. Riigikeeleks on tunnistatud hindi ja inglise keel. Väga imelik on näiteks jälgida kohalikku telesaadet või filmi - enamus jutust on hindis, kuid regulaarselt kasutatakse jutu sees ka inglise keelt. Et nagu näiteks iga 5. või 10. lause on inglise keeles. Või siis telesaates - üks inimene räägib hindi keeles ja teine vastab talle inglise keeles. Bibi sõnul on temalgi raske aru saada, mida räägib lõunast pärit inimene, kuigi nad võivad mõlemad rääkida hindi või inglise keeles. Dialektid ja aktsendid on niivõrd erinevad. Suhtlemisest rääkides on hindudel väga kummaline, aga nakkav komme raputada õrnalt pead. Meil tähendaks selline liigutus pigem inimese ebakindlust või seisukoha puudumist, nendel aga enamasti on see jaatav või positiivne signaal. Umbes nagu meil noogutamine.


Lõpuks jõuame pimeduses meie raudteejaama. See peaks olema Goa osariigi pealinna Panjim'i läheduses. Raudteejaam näeb välja kõike muud, kui pealinna raudteejaama moodi. Väljas on pime ja tunne on veidi kõhe, kuid liigume koos rahvaga. Jõuame pre-paid taxi juurde ja 50 krooniga on nad nõus meid viima Panjimi. Kuna on hilja, pime ja me oleme väsinud, siis usaldame taksomeest hotelli valikul. Selleks osutub majutuskoht nimega Sona. Umbes 370 krooni eest saame kogu meie reisi kõige rõvedama toa, kus ööbime kolmekesi ühes toas. Linad on katki ja mitte eriti puhtad, seinad määrdunud, kohe näeme ka prussakaid ja Fedja voodis leiame mingi tegelase, keda arvame algul olevat lutika, põhjalikumal uurimisel määrame, et tegemist pole lutikaga, vaid "suvalise mutukaga". Tõeline pommiauk nooh :) ehk "PURE GOLD" nagu on kirjas sama toa valgustil.



2009-02-21_19.jpg











Mina magan sel öösel siiski rahulikult. Olivia näeb korraks öösel prussakat ronimas padja alt välja ja tema uni pole sugugi nii rahulik. Fedja teeb öö jooksul mitmeid kordi tutvust kohaliku sanitaarsõlmega, kuna enne und joodud paar õlut ei mõjunud vist tema kõhule kõige paremini.


Peale hommikusööki lahkume kiiremas korras Sona hotellist ning suundume bussijaama, sest otsustasime, et peame läbi proovima, kuidas kohalik bussisõit on. Sihtkoht on Palolemi rand, mis asub umbes 70 kilomeetrit lõuna poole. Bussijaamas saame teada, et otse Palolem'i ei sõida ükski buss. Kõige enne tuleb sõita Margaosse ja seal istuda ümber Palolemi bussi peale. Bussijaam on hiiglaslik ning edasi-tagasi kõndimine ning asjaajamine tekitab meis tunde, et ehk oleks targem võtta siiski takso. Otsustame siiski lõpuks bussi kasuks. Buss on muidugi tunduvalt odavam kui niigi odav takso. 70 kilomeetrit sõitu läheb maksma ühe inimese kohta veidi üle 10 krooni. Bussid väljuvad siis kui need on rahvast täis, mitte mingil kindlal kellaajal. Ja bussijuhtidel on abiks üks-kaks meest, kes karjudes kutsuvad inimesi bussi peale. Sõit Margaosse läheb väga sujuvalt ja kiirelt.











Margao bussijaamas saame ka umbes 1 minutiga bussile, mis viib Palolemi randa. Olivia krabab endale kohe invaliidi koha ja sõit võib alata :)



2009-02-21_20.jpg


Järgmised 30 kilomeetrit venivad aga väga pikaks. Esiteks teeb see buss peatusi iga 100 meetri tagant, teiseks möödub pool sõitu mägedes, kus kiirused on väiksemad. Kuidas kohalikud mägedes sõidavad...see on vaatamisväärsus. Täiesti pimedas kurvis möödasõidu tegemine on väga tavaline. Seda teeme oma bussiga mitmeid kordi. Päästab minu meelest vaid see, et kiirused on väikesed. Ka maanteel üle 70 eriti ei sõideta.


Lõpuks jõuame Palolemi randa. Mina jään valvama kotte, Olivia ja Fedja lähevad majutuse luurele. Mina naudin seni vaadet:



2009-02-21_21.jpg


Mõne aja pärast tulevad reisikaaslased tagasi ja pakuvad välja. Kas võtame normaalse hüti 500 ruupiaga või superilusa 800-900 eest. Superilusas olevat oma raamatukogu, muru ja aed hüttide eest, hütid ise ka väga ilusad. Küsin, et miks nad üldse kahtlevad kui hinnavahe nii väike on, loomulikult võtame ilusama variandi. Ja siis selgub, et odavam on 500 ruupiat, aga kallim on 800-900 krooni :) Mingeid kahtlusi pole, iga kell eelistan ööbida hütis, mis maksab 125 krooni, kui ilusamas, aga 6 korda kallimas. Tagantjärele võib öelda, et see on ainuõige otsus kuna selles superhütis ei saanud olla midagi, mis vääriks nii kõrget hinda. Kui hästi otsida, siis leiab Palolemis hütte ka 300 ruupiaga, kuid olime igati rahul oma valikuga. Meil on ilusad hütid ja nagu piltidel näha ka meie pool üritatakse kasvatada muru :)



2009-02-21_23.jpg



2009-02-21_24.jpg


Olivia joonistustel näevad meie hütid välja nii:



2009-02-21_128.jpg



2009-02-21_129.jpg


Sees on kõik loomulikult üsna askeetlik:



2009-02-21_22.jpg


...aga mida sa hing veel vajad, kui selline vaade avaneb ukselt:



2009-02-21_25.jpg


Paradiisirand on meist vaid 20 meetri kaugusel:



2009-02-21_26.jpg



2009-02-21_27.jpg



2009-02-21_28.jpg



2009-02-21_130.jpg



2009-02-21_131.jpg


Palolemi rand on paksult täis söögi- ja majutuskohti. Alles 10 aastat tagasi oli see peaaegu tühi rand, kus käisid merel vaid kohalikud kalamehed . Esimese asjana käime kohe ujumas ära ja siis sööma. Seda mõnu on muidugi raske kirjeldada. Istud 20 meetri kaugusel lainetest, sööd maitsvaid jooke ja libistad mõnda mõnusat jooki. Paradiis ;)



2009-02-21_29.jpg


Kolme peale rikkalik söök (3 praadi, 3 õlut, kaks värskelt pressitud mahla, Fanta ning pannkoogid) jääb alla 200 krooni ja armas arve ka pealekauba :)



2009-02-21_30.jpg


Peagi on käes õhtu...



2009-02-21_31.jpg


...ja me suundume turule, mis asetseb kohe ranna kõrval ja kus müüakse hiliste tundideni igasugust kohalikku nodi:



2009-02-21_32.jpg



2009-02-21_33.jpg


Hinnad on Indias madalad, kuid neid saab veel madalamaks :) Märksõna - "kauplemine". Mulle pole kauplemine kunagi eriti istunud. Kuidagi alandav tegevus tundub. Aga just enne reisi arutlesin ühe tuttavaga kauplemise teemal ja tema ütles, et kaupleb alati ja tihtipeale saab ka kohalikes poodides hinnaalandust. Näiteks eriti hästi pidavat toimima elektroonikakauplustes. Kuigi olin lugenud foorumites, et Indias võib kauplemist alustada sellega, et küsid kohe poole madalamat hinda, ei oleks ma ise seda suutnud teha. Ma arvan, et oleksin pakkunud mingi 10-20% madalamat hinda. Aga õnneks on meil kaasas imerelv Fedja, kes on kauplemisemeister. Kui hinnaks öeldakse 500 ruupiat, pakub Fedja 250 ja üle 300 pole mingil juhul nõus maksma. Mõni minut Fedja jälgimist ja hakkame Oliviaga samuti oma kauplemisoskusi lihvima. Olivia rehkendamisoskused pole kõige paremad ja nii pakub ta mõnikord 5-10 korda madalamat hinda, mis ajab muidugi müüjad naerma...aga lõpptulemus on ikka see, et müüja hinda madaldades ja Olivia seda tasapisi tõstes, sai lõpphinnaks tunduvalt madalama hinna, kui algselt pakutud ja mingi 50% alet sai küll. Mina kasutasin Fedja taktikat. Pakun poole odavamat hinda ja ei loobu sellest või tõstan vaid veidi. Kui ikka 40% alla ei saa, siis hakkad minema kõndima ja kui see hind ka tegelikult sobib müüjale, siis ta hõikab sulle järele "Hei, ok, ok, tule siia, sinu hind sobib." Mingi moment tekib sees tunne, et röövid niigi vaeselt müüjalt viimase sendi, aga kui tehing on tehtud, müüja tänab sind ja sa näed, et tegelikult ka see hind on talle igati sobilik, kuigi loomulikult mitte nii tulus kui algselt välja pakutud. Pikapeale hakkab kauplemine muidugi ka üle viskama ja näiteks meie reisi viimasel päeval tehes sisseoste Elevandi saarel, ei viitsi enam nii sõjakalt kaubelda. Ja mõne asja pärast on ka piinlik kaubelda. Asi maksab niigi mingi 10 krooni ja siis sa üritad veel seda saada alla 6 peale. Ja siis küsid alet näiteks vaid kui ostad mitu tükki. On olukordi, kus hinda alla ei lasta. Võid minema kõndida, kui tahad - ei mingit erilist soodustust. Siis tead, et antud kaup on tõesti selle hinnaga saadaval ja enam madalamaks ei lähe. Kui see hind sulle sobib, siis võtad ära. Kui ei sobi, jalutad minema. Olid ka poed fikseeritud hindadega. Seal kauplemist pole. Palolemi ranna turul on müük üsna aktiivne ja müüjad ei taha sinust kui potentsiaalsest ostjast väga kergelt loobuda.


Järgmisel hommikul otsustame minna rolleritega sõitma. Rolleri rent päevaks maksab 50 krooni. Bensiin maksab umbes 10 krooni liiter ja lollist peast tangime täispaagid (6 liitrit) - tegelikult kulub nii Fedjal kui meil sellest ära vaid neljandik-viiendik ja viies täis paagiga rolleri tagasi jääme me bensust loomulikult ilma. Sel päeval läheme Fedjaga lahku: tema sõidab koos bensiijaamas kohatud eestlastega, kellega kohtusime esimest korda lennukis. Mina ja Olivia sõidame kahekesi. Sõit rolleriga on tõesti hea idee. Kui oled vasakpoolse liiklusega veidi ära harjunud, siis hakkad kaifima seda sõitu - hingematvad vaated, tuul puhub näkku, kalleim hoiab sinust kinni, sooja on 30 kraadi...see on kaif :)


sõidame algul lihtsalt mägedes...



2009-02-21_34.jpg



2009-02-21_35.jpg


...näeme loomulikult tee ääres puhkavaid koeri ja lehmi...



2009-02-21_36.jpg


...pildistame ka ennast ja meie kaherattalist raudset ratsut..



2009-02-21_37.jpg



2009-02-21_38.jpg


....ja mõnda ahvi ka ;)



2009-02-21_42.jpg


...ning siis jõuame templisse...



2009-02-21_43.jpg



2009-02-21_44.jpg



2009-02-21_45.jpg



2009-02-21_46.jpg



2009-02-21_47.jpg


Pühakujudele asetatakse lilli.



2009-02-21_48.jpg


Templis ja tegelikult ka igal pool mujal on svastikad, mis on meile kui eurooplastele teistsuguse tähendusega.



2009-02-21_49.jpg


Parajasti on templis ka pulm. Noorpaar astub templisse:



2009-02-21_51.jpg


Bänd mängib. See on täiesti fantastiline muusika, mida need pillimehed loovad. Mõnusalt energiline ja tantsima kutsuv.



2009-02-21_52.jpg


Kuulake ise:











Ühel päeval Palolemi kaubatänaval saab seda veel veidi salvestatud:











Üks pulmalistest kingib Oliviale love flower'i.



2009-02-21_53.jpg


Sõidame edasi. Üle mägede on näha rannikut:



2009-02-21_54.jpg











Sõidame järgmisest templist mööda, mida Olivia ka joonistab:



2009-02-21_55.jpg



2009-02-21_56.jpg



2009-02-21_132.jpg


Sõidame edasi ja avastame täielikus üksinduses veel ühe imekauni templi:



2009-02-21_57.jpg



2009-02-21_58.jpg



2009-02-21_59.jpg



2009-02-21_60.jpg



2009-02-21_133.jpg


Ka Fedja külastab templit:



2009-02-21_61.jpg


Tema selle päeva tippsündmuseks (nii otseses kui ka kaudses mõttes) jääb mingi kõrge puut otsa ronimine:



2009-02-21_62.jpg



2009-02-21_63.jpg


Järgmisel hommikul läheme vaatama delfiine. Juba esimesel päeval, peale esimest suplust, astus meie juurde mees, kes nimetas ennaast vist Sonnyks ja pakkus sõitu merele delfiine vaatama. Hinnaks 50 krooni inimese pealt ja kui delfiine ei näe, siis annab raha tagasi. Lisaks veel võimalus näha võrratut Butterfly Island'it e Liblikate saart. Sonny käib meid veel mitmeid kordi tüütamas oma pakkumisega ning järgmisel päeval lepime kokku, et hommikul oleme siis sõiduks valmis. Kohtame päeva jooksul Sonnyt veel mitmeid kordi ja iga kord meenutab ta meile sõidu aega ja ütleb meile "my friends". Väljend my friend on üldse kohalike teenindajate seas kõige populaarsem. Ja ajapikku jääb see ka endale külge ja alustad vestlust mõne võõra või teenindajaga sõnadega "mu sõber". Aga ok, tagasi delfiinide juurde. Väljume kell 8 Sweeni-nimelisel paadil, meie saatjateks üks noor kutt ja Hambahaldjas. Viimasel on lihtsalt hiiglaslikud hambad, mis asetuvad ettepoole ja on suurte vahedega. Mina istun seljaga Hambahaldja poole ja Fedja hirmutab mind pidevalt sellega, et kohe-kohe võib Hambahaldjas mulle hambad selga lüüa.



2009-02-21_65.jpg



2009-02-21_64.jpg



2009-02-21_66.jpg











Mingi 10 minutiga või vähem jõuame rannast eemale, kohta, kus peaksime kohe-kohe delfiine nägema. Peale meid on platsis veel neli paati. Seisame paigal, ootame delfiine. Mingi hetk ütleb üks saatjatest "Dolphin, dolphin!" ja näitab näpuga suunda. Meist mingi 40 meetri kaugusel näeme korraks delfiini selga.











Siis on jälle vaikus. Mõne minuti pärast hõikab keegi teisest paadist "Dolphin!" ja näitab käega eemale. Selle peale kihutavad kõik viis paati selles suunas, et mõneks sekundiks näha ühte-kahte delfiini. Selline delfiinide jälitamine kestab veel mingi veerandtundi. Delfiinide vaatlemine kujuneb meie jaoks pettumuseks. Ausalt öeldes pakkus mulle rohkem pinget, kui nägin paar päeva tagasi Emajões kobrast. Kokku oleme näinud 5-6 korda ühte-kahte delfiini 30-50 meetri kauguselt vaid paariks sekundiks. Isegi kalurite paat pakub mulle rohkem rõõmu:



2009-02-21_67.jpg


Järgmisena sõidame Liblikate saarele. See on väike rand, mida ümbritsevad kaljud ja liblikaid pole mingil kujul kuskil näha. Vaid veidi prahti ja mõned sitased Pampersid :( Ainuke, mis meenutab liblikat sellel saarel, on kaunis Olivia, kes lehvitab tiibu :)



2009-02-21_68.jpg


Ei saa öelda, et 50 kroonist väga kahju on. Mingi elamus ikkagi ja saime kasutada veel ühte transpordivahendit, kuid teatud pettumus on ikka. Kui Sonny järgmine kord meile külje alla ujub ja küsib, kuidas siis delfiiniretk oli, ei varja me oma pettumust. Rohkem Sonny meid ei tülita :)


Sööme hommikusööki ja puhkame veidi rannas. Randadest veel rääkides: siin on hulgaliselt kahte sorti elukaid, koeri ja lehmi. Lehmadesse suhtutakse austusega. Püha loom ikkagi. Kui lehm väga segab, siis aetakse ära ka, aga näiteks kui lehm astub sisse rannakohvikusse, ega siis keegi vehkima ei hakka. Pigem kanntalikult oodatakse ära, kuni lehm ise otsustab kohvikust väljuda.



2009-02-21_39.jpg



2009-02-21_74.jpg


Söövad kohalikud lehmad seda, mida leiavad. Sellele isendile näitekas maitseb hästi pappkast. Mmmm...lainepapp...nämma!



2009-02-21_41.jpg


Koeri on veelgi rohkem. Väikeses Palolemi rannas võib neid olla ikka üle poolesaja, ma arvan. Või enamgi. Koerad on kodutud, kuid elavad teatud kohvikute juures, kus kliendid neid toidavad. Näljas need loomad kindlasti pole ja nii mõnestki toidust, mida ma pakkusin, keeldusid või siis sõid ok-teen-sulle-teene näoga. Kui mõni teine koer tuleb nende kohviku territooriumile, siis haugutakse ja aetakse minema. Aga üldiselt väga sõbralikud ja toredad krantsid. Mina ja Olivia suurte koertearmastajatena tunneme muidugi ennast väga koduselt ja igal võimalusel nummitame neid kirbukotte. Fedja sellist miilustamist heaks ei kiida :) Kuid ka tema armastus väiksemate vastu tärkab kui Elevandisaarel suuremad koerad soovivad kutsikalt meie poolt pakutud toitu ära võtta. Fedja kaitseb kutsikat nagu emalõvi :) Ja alloleval pildil Fedja isegi naeratab ühele neljajalgsele sõbrale:



2009-02-21_81.jpg



2009-02-21_40.jpg



2009-02-21_69.jpg



2009-02-21_70.jpg



2009-02-21_71.jpg



2009-02-21_73.jpg



2009-02-21_82.jpg



2009-02-21_83.jpg


Siin üks arst-koer, puhkab hetkel:



2009-02-21_72.jpg











Hiljem otsustame võtta uuesti rendile rollerid ja sõita Agonda randa. Seekord oleme targemad ja tangime vaid paar liitrit. Agonda rand on üsna erinev Palolemist. Siin on vähem rahvast, lained on tunduvalt suuremad ning tundub, et ka hinnad (söögile) on veidi madalamad. Üks hea asi veel, mis on Agondas olemas - dušš rannas, kus saab meresoola peale suplemist kohe maha pesta.



2009-02-21_76.jpg


Käime ujumas ja siis lõunastame. Nüüd võiks veidi rääkida ka söökidest-jookidest. Väga palju sai kogu reisi jooksul joodud vett. Kohalik vesi on reeglina liitristes pudelites, maksab nii poes kui baaris 3-5 krooni ja kui läheb soojemaks, siis on õrnalt magusa maitsega.Teiseks lemmikjoogiks kujunes värkselt pressitud mahl. Igas baaris on valida 5-10 mahla seast, hinnaks 10-20 krooni klaasi eest. Alkohoolseid jooke poodides eriti ei müüda, neid saab kohvikutest-baaridest. Õlu ja Breezerid maksavad 10-20 krooni pudelist, kangemad joogid (viin, rumm jms) maksavad umbes 10-15 krooni 4-6cl eest. Goas muidugi pakutakse palju mereande, kuid kohalikest toitudest on põhiliselt valida taimetoidu ja kana vahel. Mõlemaid serveeritakse väikeste tükkidena paksu kastme sees. Maitseaine, millega kastet tehakse on tihtipeale masala, millel on erinevaid värve ja vastavalt ka maitseid. Sõnast masala sai meil suur hitt - algul olime nendest toitudest väga vaimustuses ning ostsime Palolemi turult mitmesaja krooni eest maitseaineid, sealhulgas kurikuulsat Masalat. Hiljem aga tüdinesime nendest toitudest ja kuuldes sõna masala, tekkis oksetunne. Reisi lõpu poole eelistame rohkem puuvilju, rohelist toitu, krõpse, mida iganes ainult mitte chicken masala. Toidu kõrvale saab valida riisi või kohalikku leiba naan'i, mis on praktiliselt sama, mis lavašš. Paned kanatüki leiva peale ja topid suhu :) Kõige paremini tulevad kohalikel kokkadel välja just kohalikud toidud, kuigi praktiliselt iga söögikoht pakkus väga-väga laia valikut sööke. Näiteks on olemas nii kohalikud toidud, kui ka kala, itaalia sööke, ameerika sööke, hiina toitu, mida iganes. Mittekohalikud road on mõnikord head, mõnikord keskpärased, mõnikord viletsavõitu. Kohalik toit, kuigi me tüdinesime sellest, on alati hästi tehtud.



2009-02-21_75.jpg


Agonda rannast põrutame mööda rannikut edasi, tiirutame veidi ja siis suundume tagasi. Peatume, et veidi puhata maailma kõige lillama maja juures :)



2009-02-21_77.jpg


Seal puhkavad ka teised turistid, väike laps kaasas:



2009-02-21_78.jpg


Rollerid ja tsiklid (eriti ikkagi rollerid) on üks populaarsemaid transpordivahendeid Goas. Tihtipeale võis näha, kuidas rolleriga sõitis korraga kolm inimest. Naised reeglina on rolleri peal vaid kaassõitjana ja siis istuvad küljega, nagu allolevalt pildilt on näha:



2009-02-21_80.jpg


Enne lahkumist lilla maja juurest näeme mitmeid naisi, kes tassivad palke pea peal. Kuidas see on võimalik, mina aru ei saa.



2009-02-21_79.jpg


Siin videopildina saabumine Palolemi randa:











Sama päeva õhtul käime veel massaažis. 100 krooni eest saan ma elu tugevaima massaaži, mis väga mõnusalt lõdvendab kogu keha. Ka Olivia saab väga tugeva massaaži, ainult Fedja massöör on silitaja tüüpi :)


Järgmisel päeval sõidame taksoga Anjuna randa. 70-kilomeetrine sõit maksab 300 krooni, autoks üsna heas korras minibuss, kuigi see polnud sama auto, mida meile lubati päev varem. Aga selle eest on meie autol armaturlaua katteks suurepärane karv :) Autojuht üritab meiega suhelda, aga kuna selleks ajaks on juba suht kopp ees sellest pidevast (päevas kuulis seda ikka oma 20 korda) "Where are you from" küsimusest, siis Fedja valetab kokku. et oleme Prantsusmaalt ja et tema isa on suure lehmakarja omanik :)



2009-02-21_85.jpg


Teel näeme imelooma BMW-Suzukit :) Bemari märk on siiski vist niisama peale kleebitud, et lahedam oleks. Tegelikult on Indias väga palju neid autosid - see on Maruti Suzuki Swift. See autofirma on Suzuki ja kohaliku tootja Maruti ühisfirma, mis on Lõuna-Aasia suurim autotootja.



2009-02-21_86.jpg


Teine huvitav nähtus teelõigul Margao-Panjim on hiiglaslikud reklaamid tee ääres. Ja kui ma ütlen "hiiglaslikud", siis ma pean silmas, et ma pole eales nii suuri reklaame näinud. Ja nii tihedalt.



2009-02-21_87.jpg



2009-02-21_88.jpg


Teine huvitav reklaaminähtus on brändide massiline eksponeerimine. Ma ei kujuta ette, palju üks putka omanik saab selle eest, et tema hüti kõik neli seina on kaetud firma logodega, kuid see summa ei saa olla suur, sest kohati on tee ääres igal hoonel (ja mõni neist on rohkem kuuri, kui maja moodi) logod peal. Põhiliselt on Airtel'i, Vodafone'i ja kohaliku megafirma Kingfisher'i reklaamid. Kuna kõigil kolmel logol on kõrvasti punast värvi, siis ongi kõik majad punased :) Ja muide need logod on kõik käsitsi maalitud.



2009-02-21_89.jpg



2009-02-21_90.jpg



2009-02-21_91.jpg


Korraks peatume, et maitsta bambusemahla, mida pressitakse alloleval pildil nähtava masina abil. Antud pilt on tehtud küll Mumbais - selliseid mahlapakkujaid on igal pool.



2009-02-21_92.jpg


Lõpuks jõuame Anjunasse. Palume juhil viia meid hotelli, mille kohta lugesime foorumis, et pidi hea olema. Taksomees keerutab-keerutab, küsib ka kohalikelt, kuid asja ei saa. Palume siis, et ta viiks meid Anjuna randa. Peatume ühe hotelli juures, jätame Fedja kotte valvama ja lähen koos Oliviaga otsima majutust. Peagi avastame, et päris rannas me siiski pole. Oleme pigem kalju otsas ja tegelik rand asub paari kilomeetri kaugusel. Leiame siis uue taksomehe, kes viib meid randa. Kohapeal käime Oliviaga päris suure maa maha ja selgub, et Anjunas on hütte raskem leida, kuid Palolemis. Ongi vaid kaks majutuskohta, kus on hütid olemas. Ühes maksab maja 200, teises 250 krooni. Otsustame kallima variandi kasuks kuna seal on sääsevõrgud ja hütid on kuidagi kindlamad.



2009-02-21_84.jpg


Saame sisse kolitud ja siis mul hakkab halb. Tuleb peale hull väsimus, keha hakkab valutama ning mul on äärmiselt palav olla. Esimene mõte on, et kuradi bambusemahla klaasis oli ikka mõni bakter, kuigi me üritasime Fedjaga neid pesta. Tasapisi hakkan aru saama, et olen vist saanud päikesepiste. Olivia kahtlustab malaariat :) Jään mõneks tunniks magama ja õhtul ei lähe mingi söök sisse ning suudan vaevu liikuda. Olivia on vahepeal jõudnud netist uurida sümptomeid ja tõdeb rõõmsalt, et malaaria see ei saa olla (malaarial on pikem peiteaeg kui 5 päeva) ning ilmselt pole see päikesepiste, vaid veidi tõsisem - kuumarabandus. Sel ööl oli meil algselt plaanis minna Anjuna ööturule, mis toimub laupäeviti. Kuid terrorismiohu tõttu on praegu turg ära jäetud :( Tagantjärele kahetsen, et ma oma lolluse tõttu (on vaja palja peaga ringi tilberdada, onju?) nii ära vajun sellel õhtul, muidu oleksime ööturu ärajäämise tõttu kindlasti läinud Paradiso ööklubisse, mis pidi olema lahe koht. Öösel on mul tõesti sitt olla. Keha valutab ja põlen täiega. Abiks vaid tiivik ja Olivia tehtud jahutav kompress.


Kuna õhtul pole reisikaaslastest eriti tolku (nii mina kui Fedja magame), siis Olivia pühendub joonistamisele:



2009-02-21_134.jpg


Hommikul otsustame liikuda edasi Baga randa, kuna Anjuna ei võlu meid millegagi. Võtame takso ja paarikümne minuti pärast olemegi Bagal. Seekord jään mina kottide juurde istuma. Esimene hotell, mille leiame, pakub tube hinnaga üle 500 krooni. See tundub meile muidugi liiga kallis ja Fedja ning Olivia asuvad sobivama majutuskoha otsingutele. Mõne aja pärast naasevad nad paari kohaliku noormehega, kes aitavad meil tassida kotte majutuskohta. Joakim's külalistemajas maksab öö 150 krooni, kuid kuna Fedjale ei suudeta pakkuda tuba samas majas, siis kaupleb ta kohe hinna mõlemale toale 125 krooni peale :) Minu ja Olivia tuba on eriline, seda kaitseb Jeesus :)



2009-02-21_93.jpg


Tuba ise on igati korralik ja sellel on isegi rõdu olemas. Asukoht on ka superhea - oleme küll vaikses hoovis ja miskit ei sega meid, samas 1 minuti kaugusel on kohalik kuulus ööklubi Tito's ja turg, 3 minuti kaugusel on rand.



2009-02-21_94.jpg



2009-02-21_95.jpg


Mina tunnen ennast veel nõrgana ja magan mõned tunnid. Minu reisikaaslased on seni rannas, Fedja saab sõita veeskuutriga - 10 minuti hind on 100 krooni.


Õhtuks toibun enam-vähem ka mina ja me läheme kohalikule turule. Baga ja Palolemi kaupmehed on erinevad. Palolemis on müük pealetükkiv ja aktiivne, müüja ei taha kuidagi sinust loobuda. Bagas aga müüjad rahulikult jälgivad meid. Kuigi ka siin saab edukalt kaubelda, on mõned poed fikseeritud hindadega, mõnes poes eriti alla ei saa ja mõnes kohas on müüja nii kurva ja alandliku näoga, et mul on lausa piinlik kaubelda. Goas on väga palju vene turiste (kohati on tunne, nagu külastaksin Pihkvat, mitte Indiat) ja kuna mina ja Fedja suhtleme omavahel vene keeles, siis suurem osa müüjatest tabab selle kohe ära ja hakkab kaunistama oma müügijuttu venekeelsete fraasidega a'la "Davai, davai" ja "Sovsem ne dorogo". See teeb muide ka kauplemise keerulisemaks, kuna kaupmehed saavad venekeelsetest numbritest aru ja taipavad kohe, mis hinda oled nõus pakkuma kui arutad omavahel. Vaid üks müüja tabas enam vähem ära ka selle, et oleme Eestist. Kui kuulis, et nimetame hindasid eesti keeles, hakkas ta järsku korrutama neid peaaegu sama hääldusega nagu meie. See on siiski soome keel, mida ta arvas kuulvat meie suust :)



2009-02-21_96.jpg


Mina ei jõua õhtusöögiks veel palju süüa, Fedja otsustab proovida meretoitu ja valib väikese haikala. Proovin seda tema juurest ja otsustan, et homme, kui ennast paremini tunnen, tulen siia uuesti ja tahan ka sama kala saada. Kuna veel õnnestuks süüa (terve) grillitud haikala 90 krooni eest?



2009-02-21_97.jpg



2009-02-21_98.jpg


Mina hakkan kuumarabandusest toibuma ja tunnen ennast üsna OK, aga nüüd jääb Olivia haigeks. Seekord kõhuhäda. Kuigi peseme võimalikult tihti käsi ja nühime neid ka niisutatud salvrätikutega, oleme siiski Indias olles julgelt söönud kõike, mida pakutakse ja seni on meil kõik hästi läinud välja arvatud väike kõhulahtisus. Võibolla on abiks ka Lacto7, mida iga päev sööme. Olivial kahtlustab hommikul Baga rannas joodud maasikamahla, mis oli kuidagi vesine. Kohalikku vett nimelt ei tasu eriti tarbida ja isegi hambaid peseme pudeliveega.


Hommikusöögiks tellib Olivia viina. Pits viina pipra ja soolaga on tegelikult väga hea rohi toidumürgituse ja kõhuhäda puhul, kuid maitse on äärmiselt rõve, nagu ka allolevalt pildilt on näha:



2009-02-21_99.jpg


Rannakohvikus istumine on siiski meeldiv tegevus ja isegi, kui sul on suht halb olla, teeb oleku veidi paremaks, kui istud vilus, imed jahedat jooki, meri lainetab 20 meetri kaugusel, õhk on soe ja elu ilus. Vahepeal läheb mööda kerjus - ma pole ühelgi mehel nii peenikesi jalgu näinud. Samas näljast ei saa see eriti olla, sest tundub, et kerjustele ikka antakse raha ja süüa.



2009-02-21_100.jpg


Käime veel viimast korda ujumas Araabia meres e üthlasi ka India ookeanis ning otsustame minna sõitma merele langevarjuga. Isegi Olivia, kes ei tunne ennast väga hästi, soovib meiega ühineda. 100 krooni inimeselt ja meid sõidutakse ühe paadiga merele, kus istume ümber kiiremasse paati, mis tõmbabki langevarju enda taga õhku. Meie Oliviaga läheme kahekesi. Väga lahe asi on :) Kahjuks liiga lühike. Jõuad juba hakata kaifima lendu ja imeilusat vaadet ja juba tõmmataksegi sind alla. 100 krooni eest igati väärt meelelahutus.


Päev möödub kuidagi kiiresti ja otsustame liikuda "koju" ja siis veel õhtul veel veidi kolada turul. Teel hotelli näeme selliseid prügihunnikuid:



2009-02-21_103.jpg



2009-02-21_104.jpg


Need on kohe suure ranna ja kuulsa Tito's klubi kõrval. Üldse tundub, et puhtus pole Indias eriti au sees ja isegi kohti, kus käib väga palju turiste, ei suudeta hoida korras ja puhtana. Fedja oletab, et kui siin oleks väga puhas ja kõik korras, siis poleks siin ka nii odav. Võibolla tõesti...


Õhtul siis käimegi veidi veel turul. Fikseeritud hindadega poest leiab Olivia sobivaid asju 400 krooni ehk 2000 ruupia eest. Suhtleme poe omanikuga ja otsustame tulla ostma veidi hiljem. Kui jõuame tagasi, on letis juba teine noormees, kes on palgaline. Ostame kauba ära ja väljume poest, kuid mul on imelik tunne, et sain tagasi rohkem raha, kui maksin...ostmisel Indias peab olema tähelepanelik. Üldiselt on kõik korrektne, kuid paar korda on üritatud meid ka petta andes tagasi vähem raha. Seekord aga jääb mul pihku rohkem raha, kui ma müüjale andsin. Kuid ma pole selles lõplikult kindel, võibolla on mul eelnevalt suurem summa juba käes. Lähme sööma (seekord ma söön siis ka vasarhaid), aga kahtluseuss ei anna rahu. Õnneks sai samal õhtul just ruupiaid juurde vahetatud ja selle tõttu on lihtsam arvestada, mitu ruupiat meil enne ostu ikkagi on. Arvutame nii ja naa ja jõuame järeldusele, et meil on ikkagi umbes 2000 ruupiat rohkem, kui peaks olema. Kuna hai valmistamine võtab veel aega, siis lähen kohe tagasi poodi. Noormees tunneb mu ära ja vaatab mind pingsalt. Küsin "Kas sa maksid mulle ikka õigesti raha tagasi?". Tema kohe kergendatult "Maksin vist 2000 rohkem?". Ta on ka ise juba oma veast aru saanud ja on kassat paar korda üle lugenud, kuid summa ei klappinud ja ta on leppinud sellega, et tuleb oma taskust vahe kinni plekkida. Müüja on silmnähtavalt rõõmus, kallistab mind ja tänab ette ja taha. Küsin huvi pärast, kui suur tema palk on. 3000 ruupiat, on vastus :( Hiljem, kui Oliviaga veel kord möödume sellest poest, jookseb müüja rõõmsa näoga meie juurde ja pakub, et võiks meile teha välja joogid üle tee asuvas baaris :) Hoiame tema raha kokku ja loobume :)


Vahepeal on ka Fedja kõht jõudnud korrast ära minna ja lohistame ennast hotellitubadesse. Puhkame paar tundi ja siis otsustame ikkagi külastada Tito's ööklubi. Olivia loobub, kuna tema ei tunne ennast veel ikkagi hästi. Ka Fedja olek pole palju parem, kuid loobuda ööklubist ka ju ei saa :) Kuulus Tito's näeb väljast (nagu päeval tehtud fotolt on näha) üsna kahtlane välja. Mingit glamuuri seal küll pole. Usun viimase hetkeni, et kindlasti on megaglamuur sees. Ostame 125 krooni maksvad piletid (muide paaridele on hind vist soodsam) ja läheme "Russian Party"-le. Russian Party see ongi - kokku on klubis umbes tosin inimest ja tundub, et kõik ongi venelased. Mingit glamuuri pole. On hoopis steriilsed, ma ütleks isegi "kipsplaadised", valged seinad, konditsioneeridega maksimaalselt jahutatud õhk ja tühjus. Kell on varsti 1 ja küsime teenindajalt, et kuidagi tühjavõitu või mis. Hiljem tuleb rahvast juurde, arvab ta. Meie julgeme selles kahelda, kuna 2.30-3.00 pannakse klubi juba kinni. Veedame klubis kokku umbes 10 minutit ja suure pettumusega suundume tagasi hotelli. Õnneks on see vaid mõne sammu kaugusel.



2009-02-21_101.jpg


125 krooni eest sain sellise ilusa templi :) Ei tea, kas on asi esmaspäevas või milles, igatahes Tito's on pettumus. Üldse, Goa pole enam see koht, mis ta oli veel isegi 10 aastat tagasi. Kogu Goa fenomen sai alguse 60-70-ndatel, kui Lääne hipid avastasid enda jaoks Anjuna paradiisiranna ja odava kohaliku narkotsi. Psühhedeelilised peod kestsid päevade kaupa ja elu oli imeodav (kordades odavam kui praegu). 80-ndatel ja 90-ndate esimesel poolel tuli rock'i asemele reivikultuur koos ecstasy ja Goa-trance'i tekkega. Iga nädal toimus randades 2-3 reivi, kuhu kogunes mitutuhat noort, et panna elu parimat pidu. Umbes tosin aastat tagasi suretas osariigi poliitiline otsus ja aina suuremaid altkäemakse nõudvad politseinikud (altkäemakse maksid narkokaubitsejad, kellele oli reivikultuur kui vesi veskile) kogu selle asja välja umbes paari aastaga. Kuulsa Goa peokultuuri on asendanud kommerts :(



2009-02-21_102.jpg


Olivia jaoks möödub öö tualetiruumi regulaarse külastamisega, kus ta üritab (minu teada esimest korda elus) kutsuda esile oksendamist, kuid edutult. Ka järgnev päev on tema jaoks raske. Mina tunnen ennast hästi ja ka Fedja on kiiresti toibunud oma õhtul tekkinud kõhuhädast. Hommikul kokkulepitud ajaks taksomees ei ilmu. Otsime kiiresti uue takso, mis teeb kavala ümberistumise triki - algul istume ilusamasse autosse, mis viib meid 50 meetrit eemaloleva koledama ja vanema auto juurde, kus meil kästakse ümber istuda. Oleme suht pissed off, aga vaielda ka ei viitsi. Tahame lihtsalt saada lennujaama ja pohhui, milline auto meid sinna viib. Sissesõidul Goa lennujaama toimub põhjalik turvakontroll: väravas seisev ametnik viskab meile pilgu peale :) Indias ei saa muide lennujaama sisse, kui sul pole kaasas e-piletit. Meie seda teadsime ja piletid kõik kaasas. Läbime veel mitmeid turvakontrolle ja ühe käigus, nagu hiljem selgub, kaotan mina ära kausta, kus on meie e-piletid, passikoopiad ja Mumbai hotelli broneering. Osa süüst võtan enda kaela, osa on aga kindlasti fucking India turvatöötajate korralduse süü - mingeid kandikuid või kaste turvakontrollis ei anta ja nii peabki kõik oma asjad ühe kaupa lindile asetama.


Tunnipikkune lennureis on aga igati meeldiv. Olivial on küll jätkuvalt halb, kuid mina ja Fedja sööme mõnuga sööki ja mängime mänge tooli seljatoesse asetatud puutetundlikel ekraanidel. Riigisiseste lendude terminalis pole mingit pre-paid taxi't. Väljapakutud hinna 125 krooni kaupleme alla 100 krooni peale ja 1,5 tunnine sõit hotelli võib alata. Meie taksomehel on huvitav komme igal väiksemal peatumisel (pideva ummiku tõttu juhtub seda tihti) tõmmata peale käsipidur, keerata alla aken, sülitada välja (nagu kaamel...aru ma ei saa, kust seda sülge nii palju tuli...mingit asja ta ka nagu ei närinud...müstika), aken tagasi keerata, käsipidur alla lasta. Lõpuks jõuame hotelli Residency. Seletan portjeele, et selline lugu, kaotasime broneeringu kinnituse ära, aga meil on kaks tuba siin kinni pandud. Portjee vaatab meie passe, uurib siit ja sealt ja ütleb, et nende hotellis meil küll ei ole tube reserveeritud. Palun tal veel seda uurida. Ta helistab kuhugi, seletab-seletab ja siis kinnitab mulle, et ei, meil siin tube pole :( Õnneks on fuajees arvuti kasutamise võimalus ja loodame, et Fedja mailile on laekunud kinnitus broneeringu kohta. Vahepeal arutleme, et on kolm varianti: see pole siiski õige hotell (Olivia küll on üsna kindel, et tegemist on sama hotelliga, kuhu me mõned päevad tagasi toad broneerisime) ja siis tuleb hakata uuesti otsima õiget hotelli; see on õige hotell, kuid võibolla pole broneering mingil põhjusel läbi läinud ja raha on tagastatud krediitkaardile ning mingeid tube meil ei ole; hotell on õige, toad on meil ka olemas, tuleb vaid portjeele see selgeks teha. Teine variant tundub kõige nõmedam, sest Mumbais pole väga lihtne leida hotelli ilma eelneva broneeringuta. Õnneks on broneeringu kinnitus mailile laekunud, portjee paneb kirja kinnituse numbri ja mõne minuti pärast teatab, et meil on siiski toad olemas :)


Ja need on kõige paremad toad, mis meil on kogu reisi jooksul olnud. Aga ka kõige kallimad - 700 krooni toa eest. Väikses toas ja vannitoas on mitmeid suuri peegleid, mis loovad mulje, et tuba on suurem :) Kõik on puhas ja isegi soe vesi on olemas.



2009-02-21_105.jpg



2009-02-21_106.jpg


Puhkame mõned tunnid ja õhtul läheme linna peale. Plaan on minna vaatama Bollywoodi filmi mõnes suures art-deco stiilis kinomajas, mida reisiraamatud väga kiidavad. Möödume Victoria raudteejaamast, mis on linna üks uhkemaid arhitektuurilisi vaatamisväärsusi ja mõtleme, et siia peaks homme uuesti tulema vaatama, aga vaid plaaniks see meil jääbki.



2009-02-21_107.jpg



2009-02-21_108.jpg



2009-02-21_109.jpg


Kino Metro on vist umbes CC Plaza mõõtu kobarkino. Selgub, et esimene Bollywoodi film, mida tasub vaadata (kassiiri arvates) algab alles kümme läbi ja sinna on veel paar tundi. Ostame siiski piletid ära (60 krooni/pilet) ja mõtleme, et kaks tundi möödub kiiresti, kui saame kinos mõnes kohvikus süüa. Terrorismihirmus Mumbai aga ei taha meid fuajesse sisse lasta varem kui 15 minutit enne seansi algust. Sõidame hotelli, jätame Olivia sinna puhkama ja lähen Fedjaga otsima mõnda söögikohta. Kuna kanast ja kohalikust toidust on kõrini, valime McDonalds'i. Ebameeldiv üllatus on näha tablool vaid kanaburgereid :( Nooh mis sa teed siis - võtame chicken burgerid, friikad ja joogid. Palume mitu korda, et meile ei pandaks sisse jääd, kuid lõpuks ikka avastan, et minu joogis on jää. Ei tea, kas asi on selles jääs (samas jook ise on ka tehtud ju kohaliku kraaniveega) või milleski muus, aga etteruttavalt võin öelda, et öösel sain mitu korda joosta vetsu ja järgmine päev on mul üsna vilets enesetunne ning ükski söök sisse ei lähe.


Film, mida vaatame, on Luck by Chance. Tavapäraselt on paljud kohalikud filmid ingliskeelsete nimetustega. Umbes 500 inimest mahutav saal peab seekord leppima tosina inimesega. Üldse tundub, et inimesi ei jätku ka teistele seansidele. Terrorismihirm? Majanduskriis? Ei tea. Enne filmi mängitakse India hümni ja kõik tõusevad püsti. Ekraanil lehvib India lipp ja tunne on väga pidulik. Peale hümni näidatakse haudvaikuses erinevaid filmikompaniide logosid - meie ei suuda tagasi hoida oma itsitamist, samal ajal kui kõik teised on jumala vait ja põrnitsevad ekraani. Keegi susiseb meie peale, et me ei naeraks. Kusjuures filmi jooksul kohalik rahvas küll nii vaikne ei olnud - omavahel või telefoni teel juttu ajada polnud mingi probleem. Film on hindi keeles, kuid see sisaldab ohtralt ingliskeelseid fraase ja lauseid. Tänu sellele ja üsna lihtsale süžeele on kõik arusaadav. Ainult lõpp libiseb mul käest ära. Vaene poiss tahab saada Bollywoodi staariks, tänu juhusele selleks ta ka saab, aga seejuures unustab ta oma armsaima ja ajab nina püsti. Lõpus on mingi moraal, et ei tasu nii uhkeks minna ja kõike saab saavutada vaid raske tööga - nii vähemalt mulle tundub. Olivia ja Fedja ei näinudki seda lõppu, kuna nemad kaapisid peale esimest seeriat hotelli ära. Mina aga olen üles kasvanud nõukaaegsetel India filmidel ja tean, et need on alati kaks seeriat pikad ja lisaks on mul vastik kiiks - kui ma olen filmi vaatamisega alustanud, siis ma pean vaatama selle ka lõpuni, isegi kui film on tõeline pask. Muide "Luck by Chance" ei sisalda üldsegi hulgaliselt laulu- ja tantsunumbreid, nagu vanasti oli kombeks. Tänapäeva Bollywood üritab lahti saada sellest märgist ja soovib teha tõsisemat kinematograafiat, nii nagu Läänes kombeks. Iseasi muidugi, kas see neil väga hästi õnnestub.


Järgmine hommik liigume India Värava juurde, kust väljuvad praamid Elevandi Saarele. Edasi-tagasi pilet maksab 45 krooni inimese kohta.



2009-02-21_110.jpg


Ka siin paadis on minu läheduses veel üks hambahaldjas:



2009-02-21_111.jpg


Vesi näeb välja väga must ja kui saarelt tagasi tuleme ja lained kõvasti pritsivad pardale, siis üritan suud kinni hoida, et ne dai pohh mulle seda solki suhu ei satuks.


Saarel kõnnime mäkke, kus asuvad koopad. Sissepääs koobastesse on tasuline: 50 krooni. Teel koobastesse näeme hulganiselt ahve, mis tagantjärgi tunnistades tekitavad meis tunduvalt rohkem elevust kui iidsed koopad ja skulptuurid. Viimati nägin ahve looduses lapsepõlves Suhhumis, aga seal olid nad mingil piiratud alal, siin aga liikusid täiesti vabalt. Kohalikud ahvid on uudishimulikud ja julged ning kui neile miskit ei meeldi, siis urisevad su peale. Ja tundub, et inimesi nad eriti ei karda, küll aga jooksevad laiali, kui platsi ilmub mõni koer.



2009-02-21_112.jpg



2009-02-21_113.jpg


Pildistasin ema ja poega, issi on ka kohe kohal ja võtab mõlemad kaissu, mulle aga vaatab tõmba-uttu-urood-oma-kaameraga pilguga otsa :)



2009-02-21_114.jpg


Kokku on saarel 8 koobast, meie jõuame läbi käia 4-5 ja siis peame istuma maha puhkama.



2009-02-21_115.jpg



2009-02-21_116.jpg



2009-02-21_117.jpg



2009-02-21_118.jpg



2009-02-21_119.jpg



2009-02-21_120.jpg


Olivia joonistab koopaid ja kui pilt on tal peaaegu valmis, tuleb kohale nuiaga turva, kes ütleb, et joonistada ei tohi ja siis kiiresti "100 ruupiat, 100 ruupiat". Et siis väike altkäemaks :) Vaatas vist, et kerge viis raha teenida. Saadame turva pikalt ja ütleme, et kui ta väga tungivalt nõuab, siis võib Olivia joonistamise lõpetada, aga mingit raha me talle küll ei maksa. Nii see jääbki :)



2009-02-21_121.jpg


Siin ka kurikuulus teos alghinnaga 100 ruupiat. Ei tea, kas oleks saanud kaubelda juurde ka paar kepihoopi? :)



2009-02-21_135.jpg


Teel mäest alla ostame veel igasugust nodi (kogu tee alla on täis suveniiride lette), näiteks Fedja ostab mitme kilo jagu kivist vidinaid :) Tunniajane reis tagasi Mumbaisse on juba väsitav. Mina tunnen ennast üsna viletsalt ja ainus, mida tahan, on visata ennast pikali hotelli voodile. Õhtul läheme veel jalutama linna peale ja Olivia avastab kohalike naisteriiete poe. Seni on ta näinud Goas riideid, mis on küll Aasia mõjutustega, kuid siiski turistikad. Nüüd aga leidsime poe, kus ostavad riideid just kohalikud inimesed. Hinnad on vägagi soodsad ning Olivia asub hävitama meie viimaseid ruupiaid :)


Järgmisel hommikul tõuseme poole kuue paiku. Viskame viimase pilgu hotelli fuajeele ja võtame takso.



2009-02-21_122.jpg


Salvestasime veidi taksosõitu...










Kahjuks jäi filmimata see moment, kui Olivia karjatab, krahmab endal rindade vahelt ja viskab sealt midagi minu suunas. Mina, Fedja ja taksojuht oleme kohkunud ja ei saa korralikult aru, mis juhtus. Kuigi ma aiman, et miskit roomas Olivia särgi all ja nüüd on see olend minu peal, sest minu suunas ta ju lendas. Mõne minu pärast saame aru, et tegemist oli Olivia kaelal olnud plaastriga :) hirmul on suured silmad.


Kuna olime oma e-piletid ära kaotanud, siis pidin võtma ühendust töökaaslasega, kes saadab mulle minu arvutist e-piletid. Lennujaama sissepääsul näeme, kuidas üks vanem daam ei pääsegi lennujaama, kuna tal pole ette näidata passi ega e-piletit. Seletus, et tema abikaasa on kohe teisel pool ust, ei aita. Ütleme vanaprouale, et anname ta mehele edasi, et ta ei saa sisse. Vanahärra võtab asja huumoriga ja lehvitab läbi klaasist ukse oma naisele :) Ta helistab talle ja palub rahuneda. Nad jäid lennust maha ja mees on andnud nende dokumendid lennufirmasse, kes lubas muretseda piletid järgmisele lennule, aga kuidagi juhtus nii, et mees jäi lennujaama sisse, naine jäi aga välja. Ja kuni mees ei saa passe ja uusi pileteid kätte, ei saa ka tema naine lennujaama sisse. Soovime vanahärrale edu ja anname oma kotid ära ja teeme check-in'i ära. Üsna peagi saame aru, et mina ja Fedja oleme kaks idiooti, sest koos kottidega läksid ka meie pusad :) Mumbai lennuväljas T-särgi väel keksime on täiesti OK, kuid samas sisemiselt saame aru, et Helsinkis ja Tallinnas pole see enam nii lõbus.


Kuigi jõudsime lennujaama üsna suure ajavaruga, jõuame oma lennule üsna täpselt, kuna vahepeal tuleb veel täita migratsioonipabereid, läbida 100 turvakontrolli ja liikuda mööda suurt lennujaama. Lend tagasi möödub kuidagi paremini, kui lend Indiasse. Minul möödub ta eriti kiiresti tänu raamatule, mida ma terve reisi vältel tassisin kaasas ja alles nüüd lugema hakkasin. Kuna see on Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu", siis polnud see kaalult eriti kerge.


Helsinki lennujaam on kuidagi nii kodune. Inimesed polegi ühtemoodi riides, turvamees oskab sõnu "Please", "Sir", "Excuse me" ning kui kohviku teenindaja võtab koogi näppude vahele, siis mul ei teki mingit bakterihirmu. Meie lennuni on peaaegu kolm tundi. Ja Helsinki lennujaam on üsna jahe. Õnneks on Olivial varuks kaks salli, mis lähevad kohe ka käiku, Fedja võtab hetkeks appi ka Olivia villased sokid, kuid kuna see näeb piisavalt tobe välja, siis loobub nendest:



2009-02-21_123.jpg



2009-02-21_124.jpg


Käes on aeg, millal peab ronima niigi jahedast lennujaamahoonest veelgi jahedamasse bussi. Ümberringi seisavad jopedes ja mantilites inimesed, ainult kaks jobu kannavad T-särke. Bussijuht ei pane ust ka kinni ja kuna mingi tüüp hilineb, siis seisame nii külmas bussis mingi viis minutit julgelt. Sõidame lennuki juurde, väljume ja vot siis on alles tõeliselt külm. Õnneks lasevad inimesed mind ja Fedjat, kui kahte ajukääbikut, mööda ja me saame kiiresti lennuki peale, kus pole ka eriti soe. Lennu ajal läheb soojemaks, kuid näiteks lennuteenindaja ei võta kogu reisi vältel käest kindaid ja seljast pleedi. Reis on õnneks lühike ja peagi oleme Tallinnas. Lennuk liigub lennujaama poole, aga mingit bussi vastu ei tule ja "toru" ka meie lennumasina juurde ei lasku. Jajaa, saame joosta väljas oma terminali juurde.


Mõned tunnid hiljem jõuame läbi lund tuiskava Eesti Tartusse ja oleme õnnelikud, et oleme tagasi. Reis on olnud väga huvitav, kuid lõpu poole olime Indiast juba ka väsinud. Ühest küljest jäi reis liiga lühikeseks - ei saanud külastada piisavalt palju erinevaid kohti, samas ajaliselt oli see meile paras ja rohkem poleks eriti ka viitsinud. Mul isiklikult jäid selle riigi suhtes vastuolulised tunded. Jõudsin 12 päeva jooksul kogeda nii vaimustust kui ka põlgust ja vastikustunnet. Kontrastid, millest see riik koosneb, tulevad esile ka minu tunnetes. Arvan, et sarnaseid tundeid jagasid ka minu reisikaaslased.


India, ma tulen veel Sinuga lähemalt tutvuma, aga võibolla mitte nii pea. Terve maailm on avastada, aga küll me kohtume veel.


Sildid:

kolmapäev, Märts 04, 2009

Pole kuri, aga hammustab

Kui koeraga koerteplatsil jalutan ja näen mõnda suuremat tundmatut koera, siis reeglina ikka küsin omanikult, kas koer on kuri või võib Haiku temaga mängida. Täna sain ühelt saksa lambakoera omanikult suurepärase vastuse :) "Ei, ta pole kuri. Aga hammustab".


See vastus meenutas mulle aegu, millal töötasin baaris ja kuulsin mõnikord liiga palju napsutanud klientidelt küsimusele "Kas Saku või A'le Coq õlu?" vastuseks "Jah" :)

Sildid: , ,